Inimesed, kes räägivad, et kommertstelevisioon on seks ja vägivald, mis te ajate. Mina ei tea, kui Private Goldi vaadata, võib tõesti selline mulje jääda, aga telemaailmas on oma ahas nishsh ka hoopis teistsugusel maailmavaatel.
Võtkem näiteks niisugune talkshow. Saatejuht on jazzimees, näitleja ja kirjanik Helge Schneider. Kirjeldamatu riietusstiiliga - kirju särk, läikiv punane vest, kaptenimyts ja päikseprillid nagu Annie Lennoxil. Soeng on ebamoodne, umbes nagu Yllar Jörberg, aga ilma juuksevärvi yledoosita. Laias laastus näeb Helge välja nagu see kõhnem ABBA mees. Või vaadake ise, www.helge-schneider.de.
Näiteid Helge laulusõnadest: "Palun, palun-palun-palun, palun, las ma ratsutan sinuga!" Või "Aga juba ärkvel pagar, töökojas käib töö agar, aga leti taga tema naine Elke räägib: "Las ma panen saiakese croissantidega yhte kotti ja siis veel moonikoogi ka..." Ploomipuu, ploomipuuu...." Ja stuudiopublik laulab refrääni kaasa, plooomipuuuuuu, ploooomipuuuuu. Riimiskeem on yldiselt selline, et kaks esimest rida on riimis ja edasi tuleb vaba sõnavulin.
Aga saate kylalised olid: politseijoonistaja, kes Helge kirjelduse peale joonistab pildi tytarlapsest. Saate lõpuks otsitakse see tytarlaps publiku seast ka yles.
68aastane tõstja, seenioride maailmameister, kes näitab, mis vahet on rebimisel ja tõukamisel. Tõukamise taustaks mängib Helge hellalt klaverit. Vanamees kannab trikood. Vanameestel on lõdvad kintsud, ytles juba Hamlet. Ajad pole selles asjas suuremat muutunud.
Bundestagi noorim saadik (tytarlaps, 25), kellega on minutine intervjuu, et millest ta rääkis oma Jungfernredes, mida võiks, aga ei tahaks tõlkida kui “neitsikõne”. Selgub, et ta soovib, et gaseeritud jookide purkide eest tuleks rohkem maksta.
Poiss, kellel on synnipäev ja kes armastab malet mängida. Tal on malelaud kaasas. Saatejuhi kysimus: kas sul hobisid ka on? Et kui sa ykskord mõne tytarlapsega tuttavaks saad, et kui siis tema ka malet mängida oskab, siis on teil tore yhine hobi. Nägemist.
Arst, kellega arutatakse teemat, kas friikartulid tekitavad vistrikke. Ei tekita, selgub minuti jooksul.
Kaks murdjakoera Bonni koerte varjupaigast (koos mingite ohjeldajatega), kellele otsitakse kodu. Helge demonstreerib koerte rahumeelsust, sakutades neid kõrvast ja esitades väikse bluesi koerast, kes ootab varjupaigas ja vahetab kohta, et paremini kuulda, kui peaks tulema talle kylaline, kes ta jalutama viib - Sekretärin Anneliese Stein. Seda kohta laulab Helge kõvasti ja kõrge häälega, et kontrollida koerte stressitaluvust. Koerad taluvad päris hästi, krõbistavad oma kypsiseid edasi.
Vahepeal on Helge proovinud läbi kõik toolid, kommenteerides neid "Tool D (tegelikult ymmargune laud) - madal, väga lai taburet". Kui tuleb reklaam, heidab Helge diivanile ja peidab näo sellesse. Ta on natuke solvunud, teatab ta.
Charlotte Roche Vivast räägib, õnneks ei demonstreeri, kuidas töötab rinnapiimapump. Tal on nimelt väga väike tytar nimega Polly, keda nad lapse isaga hyyavad Polizeiks. Ja et ta on lehest lugenud, et emadel on ammeuni, nemad kuulevad, kui imik kas või ohkab , aga mehed lihtsalt ei kuulegi.
Mees, kes kogub kassaaparaate ja triipkoodilugejaid, on yhe kaasa võtnud ja demonstreerib selle töökõlblikkust. Kaffee, 5.40 lööb masin ette.
Siis on politseijoonistaja pildi valmis saanud.
Ja aeg-ajalt käib Helge klaveri taga. Tal on bänd ka, mis koosneb vanast inglise trummarist ja veel vanemast mustanahalisest bassimehest. Tegelikult on Helge täiesti arvestatav pianist ja laulude sõnade jaburus välja või ka kaasa arvata, on tegemist igati toredate lugudega. Mina olen tema fänn sellest ajast, kui tal oli ylesaksamaaline hitt "Kassipeldik", mille refrään oli "Katzenklo, Katzenklo, das macht alle Katzen froh".
Helge on Gesamtkunstwerk. Ma tahaksin olla nagu tema.
