Suurepärane idioom, mida ma varem ei teadnud, ajalehest The Independent She has never been one of life's librarians.

Ilus ilm. Kõndisin jälle linna ja kasutasin juhust, et tutvuda Sõbra keskusega. Sinna on kolinud kylmhoone cash and carry, mis kas tahtmatult või tahtlikult on saanud hakkama oma nime teemalise sõnamänguga, rääkides sulahindadest. See jätab natuke mulje, et kogemata ylessulanud kaup parseldatakse odavalt maha. Kõige toredam kaubaartikkel oli aga sellegipoolest hoopis sulnis: Lõhnallne pipraid. Arvake ise, mis tootega tegu on.
Kuna Tartus on sõber, kes lõputööd kirjutab ja seetõttu hästi sööma peab, läksime toredasse kahekorruselisse plekkgaraazhi sööma, st siis Baguasse. Teate kyll, lähed paremale, saad Tai toitu, lähed vasakule saad Hiina toitu, lähed otse, pead uued prillid ostma. Igatahes otsustasime täna siis hiinaka kasuks. Ja edasi otsustas meie eest juba suurepärane ettekandjaneiu, kes paraku riigikeele kuulamistestis vist väga kõrgeid punkte ei saanud. Tulemus - jõhvika-greibi Bonaqua asemel jõhvikamahl. Loomaliha Pekingi moodi asemel loomaliha pähklitega, mida tytarlaps kyll pehklitena hääldas. Sidruni Vichy kohta kysis ta leebelt, kas gaasiga või ilma. Pakkumine hämmastas meid juba mõnevõrra, sest põhimõtteliselt peaks seal tehase poolt juba gaas sees olema, aga võibolla on neil mingid võtted, kuidas seda sealt jälle välja saab. Nii see aeg veeres, yllatusi jätkus - söögipulki ei toodud, kohvi arvesse kirjutatud ei olnud jne.
Aga kuulamistesti ylesannete hulka kuulugu edaspidi kindlalt "Sealiha Szechuani moodi ja õlu" tyypi ylesanded, otsustasime täissöönud krokodillide leebusega ja matsime kiiresti maha mõtte pisut jootraha jätta, keeletundide jaoks.

E-R on Kanadast tagasi. Nägin teda tänaval ja asusin tema poole liikuma, kuid ta tegi tõrjuva käeliigutuse ja hakkas midagi kotist otsima. Tohoh, mõtlesin mina, kas ma olen teda kuidagi pahandanud ja ta kavatseb mu Tartu kesklinnas maha lasta? Kuid ei. Ta kiskus välja paki fotosid ja leidis neist kiiresti õige, kus ta poseeris lennujaamas suure sildi "Danger, SARS!" kõrval. "Ära tule, tapab!" teatas ta irvega. Tapku, kui tahab. Vähemalt on Tartus jälle yks inimene rohkem, kellega kohvi joomas käia.

Parafraseerides kuulsat valgulauset: info on seal, kus sa teda leiad. Tänane kohvikukülastus oli mitmel moel õpetlik. Kohvikoorepakendi peal oli a) Hollandi lipp, b) teade, et 1 euro = 40, 03399 BEFi, c) neljas keeles, sh kreeka, teade, et tegu on kohvikoorega. 15 tähekest oli ka maitsekasse poolringi asetatud. Kui julge on mul nüüd edaspidi Kreekas käia, sest musta kohvi ei pea mina seal kannatama: krema gia kafe, hõikan ma, ja Boutros Boutros Gali juba tõttabki.

Tänane hommik. Kõnnin kodunt linna.
Ilma kohta on mul öelda järgmist, Voldemar Kuslapi häälega:
"On tuuled tormid mastimände murdnud,
ideed ei tapnud haudki jäätund maas.
Teel tulevikku tuhanded on surnud,
et miljonid kord elada seal saaks."
Pääsesin Arne Oidi lauluvõistlusest peas alles siis, kui taipasin raadio kõrva laulma panna.
Pitstop säästumarketis, et töö juurde kaktusejooki osta. Sisustusporno abivahendite kastis sedapuhku küüslauguvanikud. Ei saa ju olla nii, et keegi teeb võltsküüslauguvanikuid miskil põhjusel? Aga saab. Ega te ei ole kuulnud, kas vampiire on jälle rohkem liikvel?
Endine jahimeeste maja Lootuse tänava otsa peal on müügis. Kontakteerutagu Ober Hausi maakleriga. Maakleril on nimi, mis mind paraku jälle itsitama ajab (jah, ma peaksin meest narrima, mitte tema mütsi/nime/imeliku naljasoonega vanemaid). Keino Leopard. "Kyllä löydetään joku keino, ei se nyt niin vaikea voi olla..." "Juu-juu, löytyy se keino, Keino Leopard esimerkiksi."
Abakhani kangapood Riia mäel. Ukselt võib välja lugeda, et ERA-pank ja Hoiupank on veel täies elujõus, sest nende kaardid kehtivad. Müüja on minu arust pisut alkoholine, igatahes liigutab ta end väga aeglaselt, kuid kindlalt. "Mis need maksavad," küsib ta minu käest. "9 krooni tükk," vastan ausalt, nagu asi on. Väga vaevaliselt loeb ta kokku, et 9krooniseid asju on, ime küll, samuti 9. Kassaaparaadi nuppudele saab ta küll kohe pihta. Vahepeal küsitakse temalt muidki asju ja selgub, et intoneerimisega on raskusi.
"Kuussssada kuusssskümmend viis grammi. Kuuskendkuus viiskend."
"Jah, aga misse massap?" tahab vanatädi teada.
"Kuuskendkuus viiskend. Sada krooni kilo."
Vahepeal on kaardilugeja arve välja trükkinud ja ootamatu reipusega teatab müüja: "Siia nüüd paluksin teie allkirja!" Ma arvan, et see ikka on viinalõhn, mis ta suust tuleb.
Kui see nii kurb ei oleks, oleks lõbus.

Hommikul kl 10.07 seisab Lembit Kurvits Pirogovi juures ja räägib kõigi ja ei kellegagi: "Aga kui inimesed hakkaksid ka arstidele pähe kusema ja sittuma, nagu linnud kusevad ja situvad Pirogovi pähe. Või kas linnud üldse kusevadki, see on jälle mõistatus."

Eurokorrektorite testil pääsesin üle künnise, aga mitte nii kõrgelt, et tööle võetaks. Täpsemalt, keegi J. Doggen, pealik, teatas, et küll tal on tore teatada, et vastan nõudmistele; kui vaja peaks minema, eks nad siis helista, aga kohustatud mind tööle võtma nad ei ole. 80 inimest tahtis viiele kohale, no mis lootusi mul siis eluaegsete punapliiatsitädidega konkureerides olla sai. Euroinimese kirjast täpsemalt ei selgunud, mis siis halvasti oli, järelepärimiseks kirja koostada kah ei viitsi. Igatahes, ma vastan Euroopa Komisjoni nõudmistele. Lahe küll. Nagu europistik.

Kroo-ni-ka. Täna on tegu ikka tosihyvä numbriga. Võtkem paar rida intervjuust Suloga:
Mis siis teisel päeval juhtus?
S: Teisel päeval selgus, et ma olen muusik.
R (Reelika, habras neiu): Ei, ma ikka esimesel päeval sain teada, et ta laulab. Emale veel ütlesin, et lähen ühe lauljaga välja.
Ja pilt Tuuli Roosmaast iseheegeldatud kleidis! Anu Saagim aastal 1990! Marju Kuut räägib Reet Linnast, nagu asi on: "Reedal oli tekkinud vastik vanainimese tämber!" Estraaditeater Joller esitab uut estraadikava "Bordell", mis pani ühe Paide pearaamatupidaja nina kirtsutama!

Oh sa aeg küll. shiny happy blobs . Who needs LSD.

Kui ma oleksin ehe PR-mees, siis ma teeksin praegu pressiteate "Tele2 harib inimesi". Kuna telekast tuleb mul 64-st kanalist ainult lund ja infotelefon 12012 annab kinnist tooni, ei jää ju muud yle kui lugeda ja surfata. Tack, Tele2.

Yle hulga aja käisin kinos. Nii campi asja pole ikka tykk aega näinud kui "Telefoniputka". B-filmi stsenaristi dialoog (must libu nimetab putkas vaevlevat iiri meest niggeriks, isegi eluohtlikus situatsioonis jääb viimane koos publikuga lolli näoga vaatama) ja minu jaoks Schumacherite edetabeli esinumber Joel + Kiefer Sutherlandi miljonidollarihääl. Itsitasin peaaegu kogu aeg. Oli nõrku hetki, näiteks lõpp ja kogu moraalibullshit , aga no seni kuni Sutherland Jr toru otsas oli, sai palju nalja. See jäigi arusaamatuks, miks seda trilleriks peetakse. Must komöödia, mille käsikirja tahaks väga näha.

Söögiga on yldse kuidagi imelikud lood viimasel ajal. Enne orjanduslikku lõunasse naasmist võtsin sitist viimast: Jacobseni näitus ja Sushi-bar. No kes paneb lõhesuppi shampinjone? Ja miks ta seda teeb? Aga sushi oli hea ja imeõhuke ingveriliist ja wasabi-tups tegid asja veel paremaks, sojakastmest rääkimata. Ei mingit mere ääres vedelnud ajalehe maitset, nagu isetehtud rullidega kipub minema. Asutus ise näib mingi integratsioonipump olevat, ettekandja juured kyll meie paesest pinnast ei olnud. Menyys räägiti Münheni õllest ja Steel waterist. See võiks olla still water, aga kogu ülejäänud menyy oli peaaegu eesti keeles. Ju siis mingi trendivärk, vesi, milles on terast leotatud vms. Jacobseni näitus oli sellepärast tore, et toolides võis istuda ja eksponaate näpuga puutuda. Ja näituse tekstid ei kannatanud kah just liigse akadeemilise tõsiduse all: Jacobsen ryhkis nagu auruvedur läbi Taani disainimaastiku jne."
Kui Lasnamäelt linna jalutasime, heitsime pilgu ka kunstimuuseumi auku. Väga põnev oli. Igasugused kihid jne. Ma ei tea, kas seda maja sinna olekski vaja ehitada.
Ahjaa, jumal kyll. Ma nägin ju raamatupoes Edgar Savisaart. "Sa uuri välja, mis komisjoni ta täpselt kuulub," ytles ta telefoni. "Ei ole," nähvas ta natuke aega hiljem. Rabasin riiulist kolm enamvähem suvalist raamatut ja põgenesin. Ei, maksin ikka ka.

Leidsin kylmutuskapist paki kohupiima, best before 12.04. Jah, aga mis aasta?!?!

Vastavalt eale, sissetulekule ja vööümbermõõdule võite nyyd joriseda kas "Nobody knows it but we are the champions of the world" või "Oops! we did it... again". Midagi pole öelda, aga kammerkoor sai tähtsalt rahvusvaheliselt võistluselt auhinnatu (nooh, diplom kyll) kolmanda koha. Oi, kodukalt leidsin, et 5000 krooni pidavat ka saama. Jälle päevake bussi Itaalia-reisi jaoks makstud.