Vaat see on juba natuke haige.

Oletame, et Te näete ajakirja serva peal vanema naiskodaniku pilti ja lauset "Need käed ei külmeta enam kunagi". Tunnistage, et esimene mõte oli, et eideke on lusika nurka visanud. Aga see oli ju ajakiri Sinu Tervis. Ja selgub, et on olemas toidulisand, mille abil käed ja jalad muutuvad soojaks nagu röstsai. Loodetavasti mitte sama krõbedaks.

Eile oli ikka alanduste päev. Taidluskollektiivis üritati laulu juurde tantsusamme õppida. See ei ole minu jaoks. Lihtsalt suud, käsi ja jalgu koordineeritult liigutada mul ei õnnestu ja kõik. Juba lapsena katkes minu paljutõotav näitlejakarjäär just seetõttu, et laul, tants ja luuaga vehkimine eraldi läksid päris hästi, aga koos kippusid üksteist segama. Täiskasvanuna on asi süvenenud, nii et kardetavasti saab minu eilset tegevust kõige paremini kirjeldada, kui kujutada ette Travolta asemel filmis "Saturday Night Fever" hoopis mister Beani. Aga ma ei arva, et see oleks midagi, mida tasuks ette kujutada.

Tsitaat keelevanamehe raamatust.
""Karvased tualetipotikatted, makrameekaunistused, plastkuused, flamingod ja neegrid koduaia ehteina." Sellegi loendi lõppu kuulub ainsus: ehtena."
Neeger aia ehe.

Kuidas aeg kyll lendab, kui midagi ei tee.
Veetsin kaks ja pool ööpäeva põhimõtteliselt zombina. Sõin, jõin, magasin ja vaatasin vahepeal telekat.
Söögiga oli kyll nii, et paraku jätkus koduvanade sari "Õpime tundma ja sööma maailma faunat". Pärast haikalasteiki ja jaanalindu (täiesti tarbitavad) oli järjekorras jänes. Argentina jänes. Tänan, ei. Maitse meenutas seda poropasteeti, mis minu arust oli tehtud suhteliselt puhastamata põhjapõdrast ja võibolla tükist saanistki. Et selline metsik ja ürgne. Jänku samuti, isegi pärast marineerimist segus, mis jättis põrandale kustumatu jälje.

Tallinnast koju tulin rongiga. Natuke enne Tartu jaama jõudmist ütles minu kõrval istunud poiss sõbrale: "Just umbes kusagil siin tappis minu parim sõber ennast ära." Tuli meelde, kuidas ykskord Hollandis oleksin lennukist maha jäänud, sest raudteele oli end enesetapja aheldanud. Pärast 20minutilist ootamist võttis vagunis maad meeleolu "Give the guy what he wants! Auru juurde, vedurimees". Jep, hollandlased on juba kord otsekohene rahvas. Neil on lausa sõna selle jaoks, botheid, mis tähendab suht jämedat tõe väljaytlemist tyybist "Yes, your bum does look big in it!"

Ahjaa, zombielust kulus kaks tundi koduvanade Lõuna-Aafrika piltide vaatamisele. Päris naljakas oli. "Miks see pilt yldse võetud sai?" "Seal peab kusagil mingi loom olema järelikult." Pildi peal on savann enne päiksetõusu, keskel yks valge ribake. Lähemalt vaadates selgub, et valge ribakese kyljes on elevant. Ja pildi peal, kus puulatvade kõrgusel on pimedas kolm täppi, seisavad kaks kaelkirjakut, silmad hiilgavad peas.