It was fun while it lasted.
Nägemist.

Erki Hyva tegutseb jälle. Sedapuhku raamatumyyjana Barclay pargi juures. Või tea, kas ta nyyd just otseselt myyb seal midagi. Igatahes, tema kauneim etteaste, mille tunnistajaks ma olen olnud, leidis aset möödunud suvel. Siis seisis ta Ylikooli tänaval Postimehe akna all sooja suvevihma käes ja esitas "Halleluujat" Händeli "Messiasest". Kui lõpetas, kummardas pidulikult.

Ma ei oskagi oma äsjasele kogemusele pealkirja panna. Kas "Orpheus laskus põrgusse" või "Käisin paralleelses reaalsuses". Igatahes, korteriyhistu koosolek oli midagi ennenägematut. Koosolekule kutsuti 56. maja saali. Tegelikult oli tegemist keldriruumiga, millest vaid kolmandik oli valgustatud ja mis lõhnas ärevalt kohupiima järele. Otsaseinas oli väike luuk ja sildike "Alati maitsev ja värske piim". Lauale oli laotatud valge kardin. Pidulik. Pime, aga pidulik.
Koosolekut juhatama valiti Toivo, sest parem ikka, kui mees, eks ole. Ja protokollima hakkas Tiiu. Sõna anti yhistu esinaisele.
Esinaise esimene lause algas kl 19.15 ja lõppes millalgi, kui ma jälle teadvusele tulin. Sõna mudakoguja jäid meelde. Põhimõtteliselt rääkis ta nagu seksiabi mees Kreisiraadiost, mul oli paar korda tahtmine öelda, et vabandage, ma ei saa mitte midagi aru, aga hoidsin ennast tagasi, sest see oli minu viga, et ma diskursuses ennast tugevana ei tundnud. Näiteks närviline mees minu kõrvalt sekkus juttu korduvalt: "Teil on B-grupi pädevusega elektrikku vaja! Voilaa!" Tasapisi võtsid teisedki tuurid yles. 38. korteri naisterahvas, kellel akna kohalt vett jookseb, hyyatas dramaatiliselt: "Ma olen nõus mõned kuud rohkem maksma, et saaksin yhe öögi rahulikult magada."
Minu majas on 55 korterit. Kui uskuda elanikke, siis järgmise suurema tuulega on põhiliselt varemed. Hirm hakkas. Ega mu oma rõdugi väga kindlalt maja kyljes ole. Aga kuna yyrivõlgu on kogunenud 50 000 kanti, siis remondiraha pole.
Muide, meie yhistu public enemy nr 1 on Rain Muuga. Kui te teda näete, öelge, et ta yyrivõla ära maksaks. Ma ei taha kodutuks jääda!

Ma ei saa aru, mis lahti. Euroopast lausa sajab tööpakkumisi. Kirjastaja K helistas ja teatas, et Brysselisse otsitakse eurotõlkidele eesti keele õpetajat.

Kauge kirjasõber Krahv!

Et kõik jne (vt Jaan Rannapi teoseid), kuidas Henrik andis mulle URLi hypnoia.blogspot.com ja kysis: "Sina tunned neid meediayliõpilasi, kes see võiks olla?" Ei mina teadnud. "Aga see moravius.blogspot.com?" Mina ikka ei teadnud. "Aga tee endale ka bloog, see on lihtne." "Ei tea, kesse loeks seda?" "Noh, mina," ytles Henrik. Hea kyll, ma siis võiks ju tõesti kaaluda...
Samal ajal lugesin teiste omi. Selline subkultuur siis. Mõned tuttavad. Mõned oletatavad tegelased. The usual and unusual suspects. Ajavad igaüks oma liini (autod-juura-Viini koolkond-pohmell), aga samal ajal on juba tekkimas omavahelised suhted nagu Kihnu saarel või vangilaagris. Kõrvalt tore vaadata. Kas ma sekkuksin? Nääh, parem mitte. Ma teen salajase bloogi. Ma olen ju kunagi online-päevikut pidanud, varalahkunud Mega.ee-s, asi mul siis heietada ei ole. Paljuke inimesi seda ikka lugema satub, internet suur ja lai. Ja oi kuidas eksisin, sest edasi läks juba imeliku kiirusega. Henrik pani mu oma loetavate bloogide nimekirja, Pets mainis oma bloogis ära ja Teller riputas mu hall of fame'i. Siis panin kommenteerimisvõimaluse ja trackeri ja natuke jahmatasin kyll, aga kogusin ennast.
Kole tobe on ainult näiteks Erkist ja Tarist mööda käia ja mõelda, mis siis saab, kui ma nyyd ligi astun ja ytlen: Muide, mina olen siis nyyd see Polaarkaru. Ja vaadata, kuidas nende pilkudes arusaamatus vaheldub... jah, millega see vahelduks, seda ma vist teada ei tahakski.

Ikka Teie alandlik teener,
P. Karu

Ikka veel tulevad mulle postkasti Greifswaldi soomlaste ja nendele kaasatundjate Stammtischi kutsed, kuigi olen juba eelmise aasta jaanuarist kodus tagasi. Ja millegipärast on mul raske kirjutada ja öelda, et olge nii kenad, võtke mind nyyd listist välja. Sest mulle meeldib see hetk, kui ma järjekordset kirja näen ja meelde tuleb Roxy-nimeline keldriõllekas ja tyybid, kes sinna kogunesid. Ja kogu see Kirde-Saksa ylikoolilinn, kus keskuses on kõrvuti Kala ja Johann Sebastian Bachi tänav. Ega ma ei tahaks seal linnas elada enam, seda mitte. Aga mingi selline jõnks käib läbi. Kui ikka oleks sinna jäänud... Mida ma siis praegu teeksin?

Nyyd on mul ikka mõõt täis. EPLis on uudis, et Valgas leiti jõest inimlooted. "Valga kriminaalpolitsei komissari Andres Saaroni sõnul pole nad veendunud, et see, kes looted ära viskas, on Eesti elanik, sest kilekott, kuhu looted peideti, kannab lätikeelseid kirjasid." Ja kohe all on bänner: " Loogiline lahendus. Eesti Posti kullerteenus nyyd kolmes Balti riigis."

Aasta on 2003. Räägib poptäheke.
Kui sulle võimaldataks ükskõik millise kuulsusega suudelda, kes see oleks?
Newmetal ansambli Incubus põhilaulja Brandon Boyd on väga kena mees. Mulle meeldib raju muusika väga. Nende laulusõnad on vahvad, näiteks sellest kuidas ta käelaba surnud oli, nõelad torkisid. Need annavad mõtteainet. Ma tahaksin oma lauludesse ka samamoodi mõttetera sisse torgata.

Lihtsalt niisama, väikeseks vinjetiks. Aasta oli siis 1998 ja noored kirjutasid sedasi:

Minu teadmiste kohaselt on ajakirjandus üks massimeedia alaliik. Põhiliselt peaks ta väljenduma kas ajalehtede või ajakirjadena. Niisugune arusaam ajakirjandusest, peaks olema igal vähegi mõtlevalt inimesel. Minu arvates ongi igasugused ajalehed ja ajakirjad, eelkõige mõeldud inimestele.
Õpetlikest ajalehtedest saavad inimesed lugeda, kuidas süüa teha või siis millal kartuleid või ükskõik mida, maha panna.
Kõige halvem on minu arvates see, et tihti ilmub ajakirjanduse väljaannete veergudel lugusi, kus mustatakse teadlikult mõnda inimest ja sageli on arvamus persooni suhtes objektiivne.
Liikudes nüüd sujuvalt vaimsuse kui protsessi juurde, näen enda mõtetes pimedust, kuna see ei ole eksisteerimise tingimus.

Värske Üliõpilasleht jagab teavet.
"Terviseuuringute alusel on paika pandud piir drink'ides (üks drink = umbes 40 cl-i kanget alkoholi), millest edasi muutub joomine juba tervist ohustavaks. Harro sõnul ei ole üldiselt naistele kahjulik üks ja meestele kaks drink'i päevas."
Nagu selgub, on minu tasakaalustatud dieedist seni puudunud igapäevane tervislik pudel viina.

The most inscrutably pointless picture of the year so far, The Happiness of the Katakuris (directed by the prolific Miike Takashi, best known for The Audition ) is a musical comedy about a family of Japanese weirdos running a rural hotel where the hapless guests invariably end up buried in the surrounding fields. One victim poses as an American naval officer who claims to be the nephew of Queen Elizabeth. The numerous jaunty numbers sound like Andorra or Liechtenstein entries for the Eurovision Song Contest.

Seda filmi mina pean nägema.