Kui ma natuke enne yhte kaubahalli juurde jõudsin, seisis Ristiisa pubi aedikus Gunnar Graps bändiga ja rokkis. Rahvas vaatas niisama juhmi näoga, ainus kaasaelaja oli lõbus asotsiaal, kes esitas ka tantsunumbri, millesarnast näeb tavaliselt Woodstocki festivalil tehtud dokumentaalkaadritel. Põhimõtteliselt kahju. Sest Graps, nagu öeldud, rokkis tõesti täiega.
Umbes poolteist tundi hiljem oli yleriigiliste päevalehtede peatoimetajate kontsentratsioon Wilde terrassil uskumatult suur. Postimehe patrioot Klaas luges oma peatoimetatud lehte. Teine, tundmatuks jääda soovinud, rääkis elust, Eurovisioonist ja oma lehe tuntumatest lugejatest. Mõlemast tuntud lugejast. Muudest kuulsustest oli näha veel Estvokaali grand prix võitjaid aastal ... oh jumal, no millalgi võitsid, preili Koiksonit ja härra Postit, kelle koha pealt arenes vestlus, kas tegu on barokistaari või lihtsalt barokk'n'rolli elustiili esindajaga. Võimalus barokipeer jäi pakkumata.

Käisin eile tshehhi pseudobarokkminiooperit kuulamas. Jah, umbes pool tundi ainult kuulasin, sest ei julgenud yles vaadata. Istusin esimeses reas ja lauljad olid harjumatult lähedal. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kinnitasin pilgu tshellomängijale. Parem hakkas. Aga asi võttis lõpuks tuurid yles ja lõppes aplausitormi ja sonoorsete braavo-hyyetega (minu arust Taisto Noore suust, aga ma ei saanud ju seljataha vahtima hakata). Kananahatesti läbis muusika edukalt, seni kuni aju mingit seisukohta võtta oskas, oli keha juba aru saanud, et jep, mõjub. Muusika iseenesest oli selline vaese mehe Steve Reich või Michael Nyman, nii et kogu yritus jättis mulje Greenaway filmi soundtracki harjutamisest kylapulmas, kus on käepärast paar viiuldajat ja synt. Sopran oli aga mingi loodusime, ma oleks tema kõrist röntgenipilte tahtnud. Kuna bändi filosoofia on, et mingi vibrato ja trikkidega jamama ei hakka, tegi ta sirgeid, kõrgeid ja säravaid noote, millega saaks kergemaid kirurgilisi lõikusi sooritada. Pealtnäha pingutusteta sealjuures. Rohkem energiat kui autokastitäies Batterys oli selle yritusega õhus. Ja nagu barokisõber IP yles-alla keksides kinnitas, just selline peabki barokk olema.

The Olympic committee were concerned about athletes performing on drugs. Allikas - inimesed, kes armastavad veebi.

Lõppegu autistielu. Kommenteerige, minugipoolest.

Ma pean ikka julguse kokku võtma ja minema endale uut yleriiet otsima. Vana jopega, mille ma kunagi 10 kuldna eest Hollandi kaltsukast ostsin, ei ajaks hea stilist enam koera ka välja.

Kuna sekretär võtmega kusagil maja peal oli, tutvusin ukse taga tööpakkumiskuulutustega noortele eesti fillidele. Karksi-Nuia gümnaasium näiteks pakub neile võimalust almanahhi ja koolilehe tegijaid juhendada. Fyysikaõpetajale esitatakse hoopis karmimad nõudmised. A. Ta peab lapsi armastama. B. Suutma oma ainet huvitavalt õpetada. Mis siis ilmselt eesti keele õpetajale pole sugugi kohustuslik. "Oh kuidas ma teid kyll vihkan, te väiksed värdjad," ytlevad nad klassile tervituseks. "Jätkame sealt, kus viimati pooleli jäime. Mitmes salm "Kalevipojast" meil täna pidi peas olema... Oh, mis ma räägin. Teil pidi peas olema. Paberid välja ja kukkuge kirjutama. Ma lähen joon ennast senikaua bussijaama baaris täis ja kurdan bussijuhtidele oma saatust. Kuidas ma neid kyll kadestan, nemad sõidavad siit ju minema." Kunagi rääkis meile Eduard Vääri, et oma tulevast tööpaika, eeldatavasti mingit Eesti alevit, tuleb valida kalmistu järgi, kuhu soovite kord maetud saada. Ilmselt ei tulnud talle pähegi mõte, et perspektiiv 40 aastat yhes koolis tööd rygada tundus meile tollal niigi rohkem elusalt matmise moodi. Kas kirst langetatakse savisesse või paesesse pinda, näis selle kõrval tõesti tyhise formaalsusena.

Irakere "Concierto para Metales". Havanna konservatooriumi puhkpilliosakonna lõpueksam.

Kuidas ma loobusin 3200eurose kuupalgaga tööst. Ma arvan, et ma hakkan seda veel endale etteheitvalt meelde tuletama.

Minu kiri Euroopa Liidu ametlike dokumentide kirjastuse personaliametnikule. Varjan hoolikalt fakti, et ma olen lihtsalt padulaisk.

Dear Mrs Simes,

I promised to call you about my decision. I'm afraid it is negative -
there are several personal reasons, but also some professional ones. First
and foremost, I'm afraid that I am not professional enough. Yes, I have
proof-read several books, but I had a lot of time to do it and it was
mainly linguistic mistakes I was after. Also I am not really familiar with
computer programs that the proofreaders in OPOCE use. It would take some
time to get used to them and that would mean a lot of stress and probably
a job not so well done.

So, as flattering as the offer was, I can not accept it. I hope you'll find candidates who'll suit better.

With all the best wishes,
K.

Personalitöötaja vastas.

Dear K,

Thank you for informing us. It is true that the work does demand quite
some computer knowledge. I think, however, that you should know that your
result at the proofreading test was indeed very good. I hope that it
means, anyway, a lot of personal satisfaction to know this.

Thank you again for your interest and for your explanation to your
decision. I wish you best of luck in your future career plans.

Kind regards,
Anette Simes

Tjah, I can, anyway, get no satisfaction.

Kirjutasin eurotädile meili. Et palun vabandust, aga ma ei tunne end olevat ylesannete kõrgusel. Kyllap leiate kellegi parema. Syda on kohe palju kergem.
Aga muidu on meil täna tähtis päev. Pildi sisse minek. Või pildi välja tulek. Või midagi kolmandat "Kunstikanali" repertuaarist. Emeriitprofessorist sai valmis portree, mida Ago Kynnap nimetas kunstniku poole pöördudes "pallaslikuks, ma loodan, Jyri, sa ei solvu". Modell rääkis, et tore, et ta sai oma kujutise sisse minna. Kuna meile pole see osaks saanud, ei osanud ka keegi arvata, mida see võiks tähendada. Kunstnik rääkis, et portreteerides tekib kahe maailma interferents. Ja et vasaku silmaga näeb ta sooja koloriiti ja paremaga kylma. Portree oli ta vist rohkem kinnisilmi maalinud. Ei, taat on äratuntav, kui oled temaga juba yle 15 aasta tuttav nagu mina. Ainus häda on selles, et tal on selline inglise verekoera kurb silmavaade maalitud, et kui ma peaksin selles ruumis kaua viibima, tuleks pisarad iseenesest silma. Tegelikult on ju tegemist igati laheda vanaonuga, kes rääkis keeleajaloo kõige hullematest häälikunihetest ja sibilantide reduktsioonist nii särasilmi, nagu oleks tegu maailma kõige lahedama asjaga. Iga mees ikka ei oska sõnast "sulg" uurali algkeele varianti 'tuxli' tuletada, sealjuures x tähistab tundmatut konsonanti. Jaah, olid ajad.

Postimehe töölissöökla arve lõppu on trükitud lause "Tulge uuesti!" Come again?!?!

Tegime sõbrannadega (jah, võib vist nii öelda) maha, et "Aidat" kyll vaatama ei lähe. Kui ikka on juba kord perfectly good ooper, no miks tast siis nyyd veel muusikal vaja valmis väänata on. Siinkohal tuleb mulle meelde, et ma pole kyll ka ooperivarianti kunagi viitsinud tervenisti ära kuulata. Barbar olen, barbar. Andke mulle koomikseid ja kinu. Aga hoiatage teinekord, näiteks, et "Inimene, keda polnud" ei ole komöödia. Talumatult kurb film oli. Nii magusvalusalt pateetiline soundtrack. Beethoveni klaverisonaatide noodid peaks kusagilt otsima ja neid aeglaselt kobistades mängima hakkama. (Okei, "Kuupaistesonaadi" algus jääb välja, sest sellest sai juba lastemuusikakoolis kõrini) Aga teisi aeglasemaid ja kurvemaid osi klimberdaks kyll mõnuga. Vanainimesed keeraks gaasi lahti, kuid tuld ei süütaks, naabrid alaealiste lastega koliks minema, sest nad ei taha, et järeltulijatest kasvaks depressiivsed luuserid. Ja siis võiksin ma rahus Rammsteini edasi kuulata.

Luksemburgi lihapottide juurde minejat minust ikka ei ole. Pappi saaks ohtralt, seda kyll. Aga ma peaksin 7 tundi 30 minutit päevas tehnilist korrektuuri lugema, päevanorm 104 lehekylge. Ja ma peaksin kuus kuud järjest minema igal õhtul tagasi korterisse, kus mind keegi ei oota. See on ikka neetult traagiline värk, et kõige osavam olen ma asjades, mis mulle ei meeldi.

Ei ole võimalik. Mister model of the world on pärit Saksamaalt, õppinud juuksur, hetero ja nimi on Nico Schwanz. Tõmmake maha, mis sellesse ritta ei sobi.

Helistasin siis Luksemburgi kellelegi Annettele, perekonnanimest ei saand aru. Oi, ütles ta rõõmsalt. Helistasitegi. Seda jah, ytlesin mina. Et siis vist nyyd juba teate, et saite testist läbi. Eks jah. Et siis oleks tore kui te meiega ühineks nii ruttu kui võimalik. Mis tähendab "nii ruttu kui võimalik"? Noh, kõigepealt 2-3 nädalat paberite ajamiseks. Et medical record ja police record ja residence of last 5 years ja translated diplomas ja letters from previous employers. Ja siis kuu aega lepingu koostamiseks. Ja siis ehk juba 1. juulist tööle kallale. Esialgu 31. detsembrini. Aga võibolla oleks parem, kui ma saadaks infot? No kõvasti oleks parem. Ja siis neljapäevaks tahaks vastust. Eks ma siis jälle helistan. Tshau.
Mis ma teen siis nyyd? Maailmas kõige rohkem vihkan ma paberitega sebimist ametiasutuste vahet.
Kas raha on kõige tähtsam? Kas Luksemburg on parem kui Tartu? Kuidas täpselt ylikooli ylemus mu maha lööb, kui kuuleb, et tahan jälle välismaale pageda?

Neetud euroinimesed. Nyyd siis oli vaja mulle jätta sõnum postkasti, et kui see Luksemburgi job ikka huvitab, helistage kindlasti. Damn, double damn and two fifths of triple damn. Mis ma siis nyyd pean tegema.

Ristomatti jutt oli igati tore. Vähem rääkis ta kyll "ideasta tuotteen takana", nagu reklaamitud oli, ja rohkem elust yldse, aga ikka oli huvitav. Jah, korra kostus mu kõrvu Kroonika nimi ja paar korda tehti juttu vaatimaton vaimoni Anust, aga no missealsikka.

Oh magus jeesus, miks seda siis nyyd vaja oli? Hommik oli juba nii ilus ja siis tuli raadiost "Gregoriaani" töötlus Valgrest. See ühehäälne nasaalne soigumine on nyyd siis muidugi tõesti aegade müstika ja mida iganes. Killing us bluntly with their song.

Homme kl 14.15, peahoone audikas nr 102 räägib Ristomatti Ratia teemal "Mina, Anu ja Kroonika ajakirjanikud - kas uus püha kolmainsus?". Just kidding. Tootest ja disainist räägib. Suomeksi, luultavasti.