Tähelepanelik lugeja kysib ehk endalt, miks pole sissekandeid reedest ja laupäevast. Lihtne. Polnud seda aega. Reede kulus mõttetutele askeldustele ja isa synnipäevale, laupäev taidlusretkele Viljandisse.
Eredaimad hetked synnipäevast, mis valdavalt kulus koolielu igavikuliste ja päevaprobleemide arutelule - kohal oli ju 3,5 õpetajat -, kindlustas ainus kohalviibiv lapsuke. kes oli just läbi saanud eliitkooli katsetest. Tema ema ei suutnud muidugi uhkust varjata, kuid esitas ka väikese intermeediumi pingeliste päevade kahtlemata suurima terviseriskiga hetkest. Etteytluselt tulnud väike kaabakas teatas teatava kahetsusnoodiga hääles: "Tead, ma ikka kirjutasin 'sajab' i-ga, minu arust ma kuulen seal i-d." Ema haaras sydamest ja tormas asja uurima. Mis selgus. Sellist sõnagi ei olnud etteytluses.
Mingi aeg ja kolm tormilist vaidlust hiljem ("Ei võta enam torti, no pole vaja nii palju magusat syya!" - "Aga suhkur on ju aju toit!"), kui läbi oli käidud teemad "Internet - kas saatanast" ja "Inspektorid - mida nemad ka tegelikult elust teavad?", jäid pedagoogid korraks kuulatama. Selgus, et vahepeal oli minu isa õpetanud lapse negatiivsete arvudega arvutama ja hele hääleke teatas: "Kaks miinus neli on miinus kaks." Yldised ja kestvad kiiduavaldused.
Viljandist pole rääkida muud, kui et kontsert oli Pauluse kirikus.

Ennäe, lammastel on rohkemgi sõpru kui mina. Näiteks tahetakse maalammas kähku tõuna registreerida ja ohustatud tõuks kuulutada, siis saab tema toetuseks ELilt raha kysida. Maalammas on väike ja vähenõudlik ning näkitseb karjamaa ilusti puhtaks. Ilmselt just maalambast jutustas el Presidente möödunud aastal rukki päevale kogunenutele:
"Minu arvates pole tark tegu panna mehi sae ja kirvega maastikku hooldama, kui sama töö teeksid palju tõhusamalt ära loomad." Saagi ja kirvest ma vist ikka lamba kätte ei usaldaks...

Heh. Käisin Rasta Orchestra kodukal, kus nad intervjuus oma Saksamaa-sõidu kohta väidavad, et ei tea siiamaani, miks ja kuidas just neid sinna kutsuti.

Ekspressi lugesin läbi. Sain teada, et Eestisse ei lastud bändi nimega Leningrad. See oli nyyd kyll viga. Meelde tulid synged eksiilikuud Ida-Saksamaal, kus yks minu väheseid lohutusi oli arvutist ropu vene muusika kuulamine kesk Põhjamaade keelte instituudi ontlikke ja ylikultuurseid svenssoneid ja põtru. Nimelt sattusin oma yksildases Makarenkostrasse plattenbau korteris telekat vaadates nägema saatejuppi emigrantkirjanikust Vladimir Kaminerist. Selgus, et ta korraldab Berliinis vene muusikaga tantsulkasid. Ja et tal on vastavanimeline kodulehekylg Russendisko. Sealt edasi oli mind juba raske peatada. Kiiresti tõmbasin kodukalt hitparaadi parimad palad ja mööda Greifswaldi tänavaid kõndides jorisesin omaette poliitiliselt ebakorrektset laulu "Ubili negra" või kõigutasin end toolil hoogsate ska- ja reggaepalade rytmis, tehes nägu, et kuulan maatundmise seminari jaoks eesti rahvamuusikat. "Igas venelases on peidus väike Bob Marley," ytlevat uusvene vanasõna. Igatahes, kui põhjamaalased minult kysisid, keda Eestist kutsuda igakevadisele multikultuursele festivalile Nordischer Klang, teatasin ma kõhkluseta: Rasta Orchestra. Festivali muusikajuhi (välimus tyybist "Totu Kuul 20 aastat hiljem") prillide taga välgatas hullumeelne helk. "Ja warum denn eigentlich nicht?" Warum nicht in der Tat.
Aga Kaminerit on nyydseks ka eesti keelde tõlgitud ja ta käis ka Eestis lugejatega kohtumas. Nyyd on mul juba kaks raamatut autori autogrammiga. Esimese sain sealsamas Saksamaal synnipäevaks, tegu on soome krimkaga, mille autor käis kah mingil põhjuselt Kirde-Saksa kolkalinnas. Tädi oli ahelsuitsetaja ja oli koos meiega sunnitud taluma oma romaani ainetel tehtud telelavastuse vaatamist. Esimese sigareti pärast yritust tõmbas ta ära enamvähem yhe sõõmuga.
BBC Prime'ist tuleb "Fast Show". Võibolla maailma parim sketshisaade. Kahjuks kirjeldamatud naljad, seda peab nägema.

Emakeele Seltsi koosolek. Harva pakub elu mulle viimasel ajal hetki, kus ma astun tuppa ja selles olijate keskmine vanus langeb järsult. Aga ESi koosolekud on selline viimane oaas. Osavõtjate vanuse mediaan jäi kyll kusagile 60-70 vahele, aga võttis veel tubli 10 minutit, kui tuli esimene minust noorem inimene. Siis oligi aeg koosolekuga alata.
Leinaseisak lahkunud seltsikaaslaste mälestuseks, keda, ime kyll, oli aasta jooksul ainult kolm. Aga ilmselt tubane töö ja nigelast sissetulekust tingitud alalhoidlik eluviis + vaimsest tegevusest vormis aju säilitavad organismi kaua elujõulisena.
Agnes, Stammgast, on kohal. Jalas on tal hõbevärviga võõbatud tänavakingad. Nagu oleks Vanemuine rekvisiidiladu tyhjendanud ja kooriliikmete jalanõud ära myynud. Agnese hiilgeetteaste oli Kaur Kenderi raamatu "Yuppiejumal" arutelul, kus ta Janika Kronbergi kahtlusele, kas Pet Shop Boys on ikka veel mingid tegijad, vastas reipa kinnitusega "On ikka, kuidas ei ole siis".
15. 40 jääb esimene koosolekuline magama, norsates vaikselt, kuid kindlalt. Huvitav, kas see ka protokollija diktofonilindile jääb?
Eesti keelekorralduse tulevik istub ja vaatab pahuralt yle prilliklaaside. Disney animaatorid kasutavad sellist ilmet mornide jõehobude kujutamisel.
Kolm selgelt klikeaegset graatsiat on aga pilgu fookusest välja lasknud ja tegelevad ilmselt sisekaemusega.
Laua otsas teeb raamatukogu tellimissedelite tagakylgedele märkusi veider vanamees. Mäletan teda kirjutusmasinate ajajärgust, kui ta aeg-ajalt käis peahoones ja tahtis oma sapiseid lugejakirju ymber lyya. Elektrimasina klahve tagus ta sama kõvasti, kui tavalise kirjutusmasina omi, kui näpp mööda läks, tõi ta kuuldavale kyllalt ebatsensuurseid hyyatusi. Ka isikliku hygieeni osas oli tal arenemisruumi. Eriti palavatel päevadel pidime kiiresti akna avama. Kirjasaatja elu on vanamees aga jätkanud, nagu Postimehest näha on.
Kell 16 tundub mulle, et ohver emakeele altarile on toodud, ja ma hiilin uksest välja.

Kapi taga käib mälestuste õhtu. Nooh, tegelikult pole ju veel päris õhtu, aga vanainimesed tõusevad ju vara, nende ajaarvamises (kas vanuri aastad on nagu koera aastad, iga läheb seitsme eest?) on kindlasti juba küllalt hilja. Kell kolm tuleb Emakeele Seltsi aastakoosolek, selleks ajab terve hulk eremiitprofessoreid ja muid tegelasi ennast kodust välja. Said natuke varem kohale ärevusega, miks mitte kasutada aega meeldivaks vestluseks endiste kolleegidega. "Eks ma tahtsin ka arvutit osta, aga mulle öeldi, et selle selgeks õppimiseks läheb aasta. No kui aasta läheb, siis jääb see töö minust ju tegemata. Parem kirjutan ikka käsitsi korraliku käekirjaga." "Jah-jah-jah," sekkub ekskolleega, " ega see arvuti ei ole päris kirjutusmasin ikka. Las mõni üliõpilane tipib ümber ilusti."
Enne jagas üks eremiit oma mälestusi Villem Ernitsast huvilise eesti kultuuriloo magistrandiga. Kuidas Ernits ikka kilumannerguga, millega "enne sõda soolatud kilu müüdi", loengus käis. Ja kuidas üliõpilased sõlmisid kihlvedusid, kas Ernitsal on sall või lips ymber kaela keeratud. "Ma tema loengutes ise ei käinud, muidu kui ta ükskord sanskriti keele tunde pidi hakkama andma. Siis ma esimeses tunnis käisin, siin vastas kohe, füüsika osakonna - siin oli vanasti füüsika osakond - auditooriumis. Ja tema niimoodi kirjutas, et paremaga kirjutas neid sanskriti krõnkse ja vasakuga kustutas kohe. Ja sellest diaprojektorist ta ka eriti aru ei saanud, pani raamatu kogu aeg valepidi sinna aparaadi peale, nii et kõik oli tagurpidi. Ma siis vaatasin, et ei tule sellest midagi, ja rohkem ei käinud kah. Ta ise oli ju polüglott muidugi. Vist pealt kolmekümne keele oskas. Ma vanasti tegelesin nende polüglottidega rohkem ..." Selle koha peal pidin kahjuks ära minema. Aga huviline magistrant võttis kõik kohusetundlikult lindi peale. Tulevikus loeme seda juba raamatust ja selle raamatu keeletoimetajal pole suurt midagi teha, sest vana kooli mees moodustas nii korrektseid ja ilusaid lauseid, nagu enam ei tee keegi.

Täna ytles Postimehe horoskoop, et fyysilise energia tase on väga madal mul ja miljonitel teistel Skorpionidel. Ei saa rohkem nõus olla. Pikemat lausetki ei jõua lõpuni lugedagi, enne saabub hämarolek.
Ostsin lõpuks ära "Vennad Karamazovid". Ykskord ma loen selle läbi niikuinii.

Framley Examineril on uued kyljed väljas. Tegu on kohaliku lehe paroodiaga, kus on rubriigid nagu "Eilne ilm" ja "Järgmise nädala loto võidunumbrid". Või töökuulutused. "Web designer wanted for crap spider" "St Gahan's School for boys is looking for a bad language assistant. 3 years min of experience as sailor, dockworker or squaddie preferred". Mitte just karjuvalt naljakas, aga kyllalt ogar.

Olmeteateid.
Pirkka pakub toredat meeleolumuusikat.
Võru juustumeistrid, Parmisan (noooh, mõelge selle nime peale veel natuke) on Teil kyll hästi välja tulnud. Peaaegu nagu mõni oud belegen Gouda juba.

(pyydlikult) "Lumesadu, lumesadu, kuhu kevad kadus?"
(äkki raevudes nagu alaealine demonstrant) "Käed eemale kevadest, raisk!"