Kuidas aeg kyll lendab, kui midagi ei tee.
Veetsin kaks ja pool ööpäeva põhimõtteliselt zombina. Sõin, jõin, magasin ja vaatasin vahepeal telekat.
Söögiga oli kyll nii, et paraku jätkus koduvanade sari "Õpime tundma ja sööma maailma faunat". Pärast haikalasteiki ja jaanalindu (täiesti tarbitavad) oli järjekorras jänes. Argentina jänes. Tänan, ei. Maitse meenutas seda poropasteeti, mis minu arust oli tehtud suhteliselt puhastamata põhjapõdrast ja võibolla tükist saanistki. Et selline metsik ja ürgne. Jänku samuti, isegi pärast marineerimist segus, mis jättis põrandale kustumatu jälje.

Tallinnast koju tulin rongiga. Natuke enne Tartu jaama jõudmist ütles minu kõrval istunud poiss sõbrale: "Just umbes kusagil siin tappis minu parim sõber ennast ära." Tuli meelde, kuidas ykskord Hollandis oleksin lennukist maha jäänud, sest raudteele oli end enesetapja aheldanud. Pärast 20minutilist ootamist võttis vagunis maad meeleolu "Give the guy what he wants! Auru juurde, vedurimees". Jep, hollandlased on juba kord otsekohene rahvas. Neil on lausa sõna selle jaoks, botheid, mis tähendab suht jämedat tõe väljaytlemist tyybist "Yes, your bum does look big in it!"

Ahjaa, zombielust kulus kaks tundi koduvanade Lõuna-Aafrika piltide vaatamisele. Päris naljakas oli. "Miks see pilt yldse võetud sai?" "Seal peab kusagil mingi loom olema järelikult." Pildi peal on savann enne päiksetõusu, keskel yks valge ribake. Lähemalt vaadates selgub, et valge ribakese kyljes on elevant. Ja pildi peal, kus puulatvade kõrgusel on pimedas kolm täppi, seisavad kaks kaelkirjakut, silmad hiilgavad peas.

Ikka on mul palju tööd.
Ikka on "Six feet under" kõige parem asi, mis telekast tuleb.