Söögiga on yldse kuidagi imelikud lood viimasel ajal. Enne orjanduslikku lõunasse naasmist võtsin sitist viimast: Jacobseni näitus ja Sushi-bar. No kes paneb lõhesuppi shampinjone? Ja miks ta seda teeb? Aga sushi oli hea ja imeõhuke ingveriliist ja wasabi-tups tegid asja veel paremaks, sojakastmest rääkimata. Ei mingit mere ääres vedelnud ajalehe maitset, nagu isetehtud rullidega kipub minema. Asutus ise näib mingi integratsioonipump olevat, ettekandja juured kyll meie paesest pinnast ei olnud. Menyys räägiti Münheni õllest ja Steel waterist. See võiks olla still water, aga kogu ülejäänud menyy oli peaaegu eesti keeles. Ju siis mingi trendivärk, vesi, milles on terast leotatud vms. Jacobseni näitus oli sellepärast tore, et toolides võis istuda ja eksponaate näpuga puutuda. Ja näituse tekstid ei kannatanud kah just liigse akadeemilise tõsiduse all: Jacobsen ryhkis nagu auruvedur läbi Taani disainimaastiku jne."
Kui Lasnamäelt linna jalutasime, heitsime pilgu ka kunstimuuseumi auku. Väga põnev oli. Igasugused kihid jne. Ma ei tea, kas seda maja sinna olekski vaja ehitada.
Ahjaa, jumal kyll. Ma nägin ju raamatupoes Edgar Savisaart. "Sa uuri välja, mis komisjoni ta täpselt kuulub," ytles ta telefoni. "Ei ole," nähvas ta natuke aega hiljem. Rabasin riiulist kolm enamvähem suvalist raamatut ja põgenesin. Ei, maksin ikka ka.
