The most inscrutably pointless picture of the year so far, The Happiness of the Katakuris (directed by the prolific Miike Takashi, best known for The Audition ) is a musical comedy about a family of Japanese weirdos running a rural hotel where the hapless guests invariably end up buried in the surrounding fields. One victim poses as an American naval officer who claims to be the nephew of Queen Elizabeth. The numerous jaunty numbers sound like Andorra or Liechtenstein entries for the Eurovision Song Contest.

Seda filmi mina pean nägema.

Keskkond või geenid? Keskkond ja geenid!
Arutlev kirjand teemal "Miks meil nii palju blooge on"
Allakirjutanu arvamuse kohaselt on sellel kaks põhjust, tehnoloogia areng ehk keskkond ja eestlaste rahvuslik iseloom ehk geenid.
Esiteks tehnoloogia areng on toonud kaasa selle, et isegi minusugune saab suhteliselt lihtsalt ja ilma html ja muu sarnase nõiduseta juttu yleilmsesse arvutivõrku paisata.
Teiseks. Kyllalt suur osa eestlastest näib kuuluvat inimtõugu Homo sapiens Xeroxii - kopeeriv inimene. Kirjanikud töötavad koopiakirjanikena. Eesti hititabelis saavutab kõrge koha lugu "Las mina proovin siis ka". Eurovisioonist ja Eesti Nokia otsimisest ja aastapäeva paraadidest ma ei räägigi. Seega mina, suht puhas eestlane (1/8 setut isa poolt) ei saagi teist moodi käituda. Geenid! Alalhoidliku naisterahvana ei saa ma Steven Pinkeri kombel nähvata: "Ja kui Teile, geenid, see ei meeldi, siis minge hypake järve!"
Kokkuvõtteks ytleksin, et blogin, järelikult olen olemas.
P.S. Muide, kirjand emakeele riigieksamina tuleb hävitada.

Why does the dog lick his balls? Because he can.
Vastus kysimusele, miks bloogida.

Nii. 13. peatykk loetud, 7 veel. Aga nyyd välja kõndima, sest muidu saabub rannahooaeg minu jaoks 2004. aasta jaanuaris. Liikumine on naise tervise ja ilu pant.

McQuailist (töötan, tõepoolest, töötan) leidsin lause "Lisaks sellele püüab fiktsiooniline meedia auditooriumi ligi tõmmata, kasutades oma lugudes ülemääraselt tegelasi, kes elavad huvitavat elu ja on rikkamad, nooremad, moodsamad ja ilusamad kui auditooriumi keskmine liige (Martel ja McCall 1964)." Jälle tõestus, et Eestis yleilmsed tõed ei kehti. Võtke "Vremja" või "Vanad ja kobedad". Kus on noorus, ilu, rikkus ja huvitav elu?

Uitasin natuke Hollandi bloogimaastikul. Et kas seal kah igayks vaimu välja valab. Kaunis igav värk. "Tere mina siin. Mul ei olegi nagu midagi rääkida, koristasin just tuba ja leidsin jahutuskasti, mis oli seal toidujäänustega eelmisest suvest saadik seisnud." Siis mõned Henriku pildibloogi kloonid, näiteks Punamütsikeselt. Et mis ma siis ykspäev tegin. Ja siis veel yks, aga juba kunstikavatsuslikum.

Käisin ostsin Sirbi, et vaadata, kas minu ja salanõuniku artikkel on juba sees. Ei olnud. Ilmaasjata sain märjaks. Sirbis kirjutab Garshnek "Coronidest", et "siis tuli täispööre puhtakujulisse Steve Reichi laadis minimalismi". Ma ju ytlesin seda ammmmu, et Reich jt. Hakkan õige ise muusikakriitikuks. Üldse kirjutan Sirbi ise täis - olen ju peenetundeline ja tolerantne nagu Vaapo Vaher ja selge mõtlemise ja stiiliga nagu Aarne Ruben ja kyllap võin ka "häädest raamatutest" jahuda nagu Jyrgen Rooste. Mati Unt võib jääda.
Mirroris räägitakse seksi ja vägivalla vahepeal surevatest keeltest. Mis on kuidagi moodi ka muidugi seksi ja vägivallaga seotud, aga ei hakkaks vist pikemalt arutlema. "There have been success stories. The last official Cornish speaker died in 1777 but there are now 3,000." Viimane ametlik korni keele rääkija. Edaspidi olid mitteametlikud, põrandaalused rääkijad ilmselt.

Vihmapladin akna taga on iseenesest ju tore, kui "ei ole just õue-spetsiifilisi plaane", nagu selle kohta ytleb Kristjan.

Toomingad õitsevad.
Isegi 31. liini bussijuht arutas noore sõbraga seda teemat. Täpsemalt käis debatt selle yle, millal toomingad kõige paremini lõhnavad.
"Ma käisin täna hommikul ujumas. Ja vat siis pärast, linnud laulsid, vat siis oli kõige parem."
"Noh, ma jälle mõtlesin, et siis kui ujud, et siis lõhnavad niimoodi tead."
Võta ennast koomale, Jaan Kaplinski.

VH 1 näitab 70. aastate parimaid hitte. Väga armas. Võib-olla mitte just maitse kõrgaeg, mis riietusse puutub, aga musoon on ju igati groovy, baby. Kui ma 70. aastaid oma nahal yle elasin, siis tuli paraku raadios kõlavate vikerviisidega läbi ajada. Tädi mäletamist mööda yritasin ma tol ajal inimvõimete piire yletada ja helikõrgustes nahkhiirtega võistelda, nii et paratamatult muutusid kõik hitid minu esituses suhteliselt piinarikkaks. Aga tundub, et emal tekitasin ma sellega tingitud refleksi - ta on laste lauluvõistluste andunud vaataja ja mida kõrgemalt lapsukesed huilgavad, seda tõenäolisemalt kostuvad ema suunast vaimustusohked. Aga ma usun, et ta teab - mina omal ajal oleksin neile kõigile oktaviga ära pannud.

Vaat kus lugu. Microsoft Word ei tunnista ladina keelt. Kuidas ma siis teada saan, miks mõnes kohas on hiemps ja formonsa ja teistes kohtades hiems ja formosa ja kumb õige on?

Eile oli selline imelik päev, higine ja soe nagu lõunaosariikidele kohane. Õhtune Emajõe delta blues Jääääre kontserdil kordas teemad yle ja saatis melankoolselt öhe. Täna aga siis hammustab realiteet jälle. 15 minutit kuulsust ja tähelepanu on möödas. Karge ja põhjamaine elu alaku taas. Tänan kõiki, kes mind pärgade ja lilledega kaunistada tahtsid.

Ma ei oleks arvanud, et ma siin kunagi mõne ilunõuannete rubriigi lingin, aga olgem ausad, markerite kasutamine lauvärvina ja kirjaklambritest soomussärgi punumine väärivad tähelepanu, teine võib-olla koguni järgimist.

Jäääääääär. Mulle meeldib. Ikka. Selline Tartu bänd ju. Pagan. Noorus tuli meelde. Vasakule ära keskea kriisi põdema.

"12 korda päevas pole mingi vaev! Eesti rekordpeenise omanik räägib oma kogemustest."
"Mõnus. Kiire. 12 korda päevas. Tallinki autoekspress - kindel tee Soome."
SL Õhtulehe esikylg. Sõnu polegi vaja.

""Wake up. Naiivseid mälestusi ajaloost" on teos, milles kujundlikkus ja fakt, tõde ja iroonia on põimunud ühtseks nägemuseks meie lähiminevikust, aastaist 1987-1988." Mart Laar.
""Wake up" on päris lõbus lugemine." Polaarkaru.
"Wake up" on ysna arutu pealkiri. Idem.
Yllatus-yllatus, "Pealkiri ja käsikirja konsultatsioon Urmas Ott".
"Ummi, aga kuidas me sulle maksta saame? Sa ei tee ju midagi? No hea kyll, teeme nii, et sa mõtled yhe pealkirja välja näiteks. Siis me saame nagu selle eest sulle honorari anda. Ummi! Ummi? Ärka yles nyyd, hei, wake up, man! Oh, selle panemegi: Wake up. Aitäh."
Raamatutest rääkides. Südametunnistuse piinad MCQuaili massikommunikatsiooni teooria tõlke toimetamatuse pärast on viinud selleni, et Peeter Vihalemma nähes siban kiiresti peitu nagu prussakas. Mul on õnneks see eelis, et ma näen paremini kui tema, näiteks tänaval saan vastassuunas põgeneda, aga kui ikka peahoones vastamisi satume? Tööle, tööle, kurekesed.

Nii. Meiliaadressi panin ka, et kui keegi tahab minuga mitmuse osastavast rääkida või muudest intiimsetest asjadest, siis ei pea seda kõigi silma all kommentaarides tegema.

Ahjaa, mängus "Spot the blogger" tegin ma eile duubli, vist. Kell kuus, Tõnissoni platsil, Krahv ja Tari, no?

Laena mulle akut, Vanemuine. Jah, kui majapidamises on kaks enamvähem ühesugust läpparit, millest yhel aku surnd peaaegu, ei ole selline lause hommikul kl pool kaheksa sugugi võimatu.
Kõigi haiguste ravi, õigemini ennetust pakub Keskerakonna häälekandja. Ravumid ju nii kallid kõik, kui Oviir enam sotsiaalminister ei ole, ei jäägi muud yle, kui hingamisharjutustega asja parandada.

Ylikoolitulistamise järg. Arhitektuurikriitikud Clevelandi politseist kurtsid, et Frank Gehry projekteeritud maja olevat ikka väga ebasoodne mõrtsuka tagaajamiseks, sest nurki nagu polegi, mille taga passida. Tõsi ta on, maja meenutab väljast plahvatavat prygikasti, ega seeski asi saa õigem olla.
Asja irooniline kylg on selles, et eile öösel lõpetasin Golemani raamatu "Primal Leadership" tõlke ylelugemise, kus Weatherheadi juhtimiskooli (kuulub Case Western Reserve'i ylikooli juurde) magistriprogrammi kiidetakse, sest seal koolitatakse ka emotsionaalselt intelligentseid liidreid. Tulistaja Biswanath Halder oli selle programmi läbinud. Aitas see, jee.

Sygav hämmeldus tabas meid siin uimases Tartus. Kui polaarkarude pere teise liikme postkasti kukkus meil, et tema vanas ylikoolis USA-s käis mingi maniakk kahe pyssiga ringi ja tulistas ettejäänuid, oli polaarkaru II sellest kyll väga nördinud, aga lähemalt ei uurinud. Aga kui uudises kõlasid sõnad "endine yliõpilane", "India päritolu", "tema kodulehekyljelt eemaldati materjali", hakkasid tal peas kellad helisema. Tõepoolest, oligi endine kursavend, kes juba kaugel 1998. aastal kurtis, et tema kodulehekyljelt on midagi ära kustutatud, tema elutöö vms. Kuna ta kohtuprotsessi kaotas, otsustas ta siis ameerika moodi õigluse jalule seada. See, kellele kuulid aga määratud olid, jõudis majast juba jalga lasta. Surma sai täiesti juhuslik 1. aasta yliõpilane. "Nyyd on mul siis tuttav random shooter," nentis polaarkaru II nukralt.

Silt 43. korteri uksel (seal elab Õie, pimeda akordionisti ... sõbranna).

"Vaalja.
Pro. Maimu. Palun tulge kella 6-uueks Õie ema juurde. Väli ukse good on c2459x."

Mis inimesed minu trepikojas ikka elavad???